Curator as an expert and mediator in the paradigm of the new museum

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2021, kokkuvõte eesti keeles

Doktoritöö keskmes on muuseumitöötaja, üldistatud ametinimetusega kuraator, kes ajalooliselt on täitnud kõiki muuseumi põhifunktsioone, milleks on säilitamine, uurimine ja kommunikatsioon. Nii nagu muuseum tervikuna, on ka kuraatori amet viimastel aastakümnetel läbi teinud muutusi – toimunud on nii spetsialiseerumist kui uute ülesannete lisandumist. Tänaseks maailma muuseumimaastikul valdavalt aset leidnud paradigmamuutus sai lääneriikides alguse 20. sajandi lõpukümnenditel uue museoloogia ideest. See kutsus üles vähendama muuseumide konservatiivsust ja elitaarsust ning tõstis esiplaanile avatud suhtlemise ühiskonnaga ja publiku erinevate vajaduste arvestamise. Erinevalt klassikalisest muuseumist ei keskendu uus muuseum oma kogudele, vaid sihtgrupiks olevatele kogukondadele. Väitekiri käsitleb uue muuseumi paradigma omaksvõtu mõju kuraatori ametile Baltimaade ja Soome rahvusmuuseumide näitel. Rakendatud on etnograafilist meetodit, keskseks allikaks on aastatel 2016–2019 toimunud välitöödel tehtud intervjuud muuseumitöötajatega. Täpsemalt on uuritud, kuidas kommunikatsioonivaldkonna tähtsustamine on mõjutanud kuraatorite ülesandeid ja rollitaju ning milliseid järeldusi saab sellest muuseumipoliitika kujundamisel teha. Teema on avatud kuraatori kolme vastutusvaldkonna kaudu: 1) kuraator kui kogude hoidja, 2) kuraator kui teadur ja 3) kuraator kui muuseumi sisuliste teemade vahendaja ühiskonnale. Uues muuseumis on esiplaanil atraktiivsed näitused ja teenused. Sotsiaalselt tundliku ja suhtleva muuseumi ideaalid on tänapäeval suuresti põimunud turumajanduse loogika järgimisega, vajadusega teenida omatulu. Seetõttu on suurendatud kommunikatsiooni (sh turundus- ja müügivaldkonna) osakaalu organisatsiooni struktuuris. Tulemuseks on suundumus, milles väheneb kuraatorite roll näituse- ja uurimisteemade kujundamisel ning suureneb kommunikatsioonispetsialistide otsustusvõim. Vähenenud on ka museaalide kasutamine nii näitustel kui teadustöös, kuigi kogusid tähtsustatakse avalikkusega suhtlemise aspektist. Samas suureneb kuraatorite töökoormus veebiandmebaaside täitmisel ning külastajate nõustamisel. Kuraatori kui sisulise eksperdi identiteet on muutuste tulemusel ebakindlaks muutunud, töömotivatsioon on vähenenud. Doktoritöö pakub poliitikakujundajatele soovitusi, kuidas kuraatorite potentsiaali teadlase ja teadmiste vahendajana paremini rakendada.