Ajalooline Jeesus : teaduse probleem religiooni kontekstis

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2011

Ajaloolise Jeesuse uurimine on kestnud küll vägagi intensiivselt tervelt kahe viimase sajandi vältel, kuid selle tulemused on olnud kesised – vähemalt mis puudutab väljavaadet, et teadlased suutnuksid Jeesuse kohta midagi kokkulepitult kindlat öelda. Ühelt poolt on kriitiline uurimistöö oma uurimismeetodite tagajärjel juba ligi sajandi seisus, kus öeldakse, et me võime Jeesusest kindlalt väita vaid mõnda üksikut fakti: näiteks et ta tõepoolest oli olemas ja elas 1. m.a.j sajandil. Teiselt poolt on need ajaloouurijad, kes on uurimistulemuste negatiivsust ületada püüdes loonud oma konstruktiivsed teaduslikud käsitlused, esitanud ridamisi erinevaid Jeesus-rekonstruktsioone, mis omavahel ei ühildu. Kolmandaks on Jeesus-uuringud olnud pingestatud eri inimrühmade usulistest ootustest, eelarvamustest ja reaktsioonidest tehtud tööle. Ajaloolise Jeesuse probleem on teadusprobleemina omandanud täiendava ja kohati küllalt spetsiifilise varjundi ka teaduse ja religiooni vahelise probleemina. Artiklitest koostatud interdistsiplinaarse deskriptiivse modelleerimise meetodil kirjutatud töö käsitleb mitmesuguseid Jeesus-uuringutega seotud üksikküsimusi, mis koonduvad ajaloolis-kriitilise uuringu teadusmetodoloogia terviklikuks analüüsiks. Töös tõdetakse, et ehkki Jeesus-uuringute ideaaliks on olnud neutraalselt objektiivne ühtne Jeesus-kuvand, on seda võimatu saavutada, sest kasutatav teaduslik meetod ise on põhimõtteliselt avatud religiooni fundamentaalsele mõjule ning sellest kujundatud.