Rahvajutud peidetud varandustest: tegude saamine lugudeks

Doktoritöö ülevaateosas ja neljas uurimisartiklis on käsitletud jutte ja teateid peidetud varandustest eesti folklooris. Vaateviisi ja allikate poolest jätkab dissertatsioon arhiivipõhise rahvaluuleuurimise traditsioone. Rahvajutte aaretest on jutustatud žanrilises mõttes mitut moodi: töö allikate hulgas on muistendid, pajatused, muinasjutud, tõsielul põhinevad jutustused, isikukogemuse narratiivid. Keskseks väljendusvormiks on olnud muistendid. Aardemuistendeid on mõistetud kui mõne-episoodilisi, kitsamas või laiemas asjasse pühendatud inimeste ringis traditsioonilisi, aega ja kohta asetatud, sageli ajalooliste sündmustega seostatud pärimusi, mis on levinud nii suuliselt kui kirjalikult. Nende sisuks on ühelt poolt rikastumisvõimalused õnnelike juhuste teel, kuid teiselt poolt ebaõnn, mis varanduse ihalejat ootuste vastaselt tabada võib. Psühholoogilisel tasandil peegeldab aardemuistend rahvausundialaseid tõekspidamisi, mis sanktsioneerivad lubatud ja lubamatud teod elujärje parandamisel. Aardemuistendid kajastavad inimeste kollektiivseid kogemusi, neis väljenduvad – vahel sümboolselt, vahel otseselt – kogukonna rahaliste suhete üle peetavad arutlused.