Unenägude aegadest : Austraalia põlisasukate müüte

Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi - tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga