Võlurpoiss

Seepeale läksid mõlemad onupojad otsima pühapäevast ajalehte, kus olid suured kuulutused väljamüükide kohta ühes kõigi asjade hindadega. Ja polnud vaja isegi lugeda osata, sest kuulutustes olid asjade kujutused ära toodud ja nende hinnad olid märgitud suurte numbritega. Ja Jorge oskas lugeda kõiki hindu.

Selles lugemise küsimuses tekkis lahkheli Jorge ja Danieli vahel, sest Jorge arvates pidid inimesed kiiresti lugemise ära õppima, et siis pärast võiks õppida seda, mis neile meeldib. Ja Daniel ütles, et kui lugu nii on, siis pole temal vaja üldse lugeda osata, sest ta ei taha midagi õppima hakata. Talle meeldib ainult joonistada ja joonistamiseks pole vaja osata lugeda. Siis ütles Jorge, et ärgu ta niisuguseid rumalusi rääkigu, sest inimesed, kes ei oska lugeda, ei saa midagi. Daniel väitis kangekaelselt, et tema just ei kavatse midagi õppida, sest tema tahab sõduriks hakata ja sõduril pole tarvis lugeda osata. Aitab sellest, kui oskad püssi lasta, käsigranaati heita, džiipi juhtida ja riviõppustel sirgelt käia. Ah, aga Jorge ütles, et kui tahab ohvitseriks saada, peab ta õppima lugema, arvutama ja veel palju muud. Noh, kes on siis rääkinud ohvitseriks saamisest, Daniel tahtis olla lihtsõdur. Ohvitseril on ainult revolver, tema aga tahab otsapandud täägiga püssi.

Pärast seda, kui vaidlus vaibus, hakkasid mõlemad jälle kuulutusi vaatama. Daniel ainult kuulas, kuidas Jorge pomises hindu -- nii ja nii palju uusi kruseirosid selle eest, nii ja nii palju uusi kruseirosid tolle eest -- kui ta võidaks auhinna, siis oleks raha laialt! Ta peaks muretsema endale isegi uue hoiukarbi, sest tema omasse ei mahuks nii palju rahatähti korraga ära!

Daniel oli raha vastu ükskõikne. Kui tahtis jäätist süüa, palus ta emalt raha ja see andis; kui ta sõitis bussi või taksoga, maksis alati keegi teine. Sama lugu oli siis, kui ta kinno läks.