Nimetamise Strateegiatest Eesti Kultuuris

Meetodite ja järelduste teaduslikkuse pretensioon teeb semiootikast silmatorkavalt sageli totalitaristliku distsipliini. Nimetamise strateegiatest Eesti kultuuris. Toimetanud Ülle Pärli ja Eva Lepik. TÜ kirjastus, 2008. 290 lk. Tartu ülikooli semiootika osakonnas on juba aastaid dotsent Ülle Pärli juhtimisel muu hulgas uuritud (päris)nimedega seonduvaid teoreetilisi ning praktilisi küsimusi. Parim osa selle tegevuse viljadest sai nüüd kõigile kättesaadavaks artiklikogumikus „Nimetamise strateegiatest Eesti kultuuris”. Etteöeldult on pealkirjas sisalduv kohakonkretiseering pisut ebatäpne ja eksitav, sest üle kolmandiku raamatu 13  artiklist, mille hulgas kaks tõlget, ei mainita Eesti konteksti sõnagagi; ülejäänutes on see sageli üksnes teooria illustratsiooniks. Toimetaja Ülle Pärli kirjutab sissejuhatuses: „nimi on antud kogumikku koondatud töödes mõistetud küllaltki avaralt” (lk 8), valdavalt on seda „käsitletud kui sotsiaalset märki, mis  omandab tähenduslikkuse keeleväliselt kontekstilt ja seda konteksti ka iseloomustab” (samas). Pärli rõhutab, et „nime seotus kontekstiga on antud temaatika puhul igasuguse analüüsi eelduseks” (lk 9).