Solferino mälestus

1859. a. suvel leidis Põhja-Itaalias Solferino väikelinna lähistel aste üks 19. saj. suurimaid ja kaotusterohkemaid lahinguid. Prantususe-Sardiinia koalitsioonivägede ja Austria-Ungari armee vahel üheksa tundi väldanud võitluses hukkus viis ja pool tuhat sõdurit, enam kui kakskümmend tuhat sai haavata.

Jean Henri Dunant, Genfi päritolu noor ärimees, sattus pooljuhuslikult lahingutegevuse tagajärgede, eriti haavatud sõjaväelaste nukra saatuse tunnistajaks. Dunant talletas oma mälestused Solferino lahingu järgsetest päevadest raamatusse, mis ilmus esmakordselt 1862. a. Samade kaante vahel tegi ta üleskutse valmistuda haavatud sõjaväelaste abistamiseks juba rahuajal.

Käesolevas raamatus kajastatud ideedest sai alguse nii tänaseks üle maailma levinud punase risti liikumine kui kaasaegne rahvusvaheline sõjaõigus. Tunnustusena sõjaviletsuste leevendamisse antud panuse eest määrati Dunant'le 1901. a. esimene Nobeli rahupreemia.