Kahju hüvitamise nõue täitmise asemel ostja õiguste näitel

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2016

Kokkuvõte inglise keeles

Kahju hüvitamise nõude näol on tegemist keskse lepingulise õiguskaitsevahendiga. Erinevalt enamikust Mandri-Euroopa riikide õiguskordadest, rahvusvahelistest konventsioonidest ja mudelseadustest eristab VÕS-i regulatsioon kahte liiki kahju hüvitamise nõuet: nii võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kahju hüvitamist koos kohustuse täitmisega või selle asemel (VÕS § 115 lg 1). Kuigi VÕS-i vastuvõtmisest möödub peatselt viisteist aastat, ei ole VÕS § 115 leidnud oma mitmetahulisusele ja komplekssusele vaatamata kodumaises õiguskirjanduses ulatuslikumat dogmaatilist analüüsi. Kui täitmise kõrval kahjunõude (ehk nn lihtsa kahju hüvitamise nõude) puhul võib rääkida teatavast kohtupraktika ja piiratud ulatuses teoreetilise kirjanduse olemasolust, siis kahju hüvitamise täitmise asemel nõude instituudi osas puudub siiani sisuliselt igasugune põhjalikum käsitlus. Seega ei ole kahju hüvitamise täitmise asemel nõude näol tegemist mitte üksnes läbi uurimata, vaid ka suuresti avastamata instituudiga. Sellest tulenevalt ongi doktoritöö eesmärk analüüsida kahju hüvitamise täitmise asemel nõude regulatsiooni eesmärke ja olemust, samuti nõude tähendust ja funktsionaalsust õiguskaitsevahendite süsteemis. Analüüsitakse nii nõude maksmapaneku tingimusi ja tagajärgi, samuti nõudeõigust välistavaid asjaolusid ja nõude ulatuse piiranguid. Eraldi peatükk on pühendatud ostja õigusele nõude hinnavahe hüvitamist. Töö põhineb võrdleval meetodil, võttes aluseks VÕS-i kujundamise eeskujuks olnud CISG-i, PECL-i, PICC-i ja BGB-i regulatsiooni. Töös on esitatud mitmeid kriitilisi märkusi seoses kehtiva Riigikohtu praktika ja valitsevate õigusteoreetiliste seisukohtadega. Autor on teinud nii kahju hüvitamise nõude kui ka õiguskaitsevahendite regulatsiooni osas tervikuna mitmed ettepanekud, kuidas kehtivat regulatsiooni muuta ja täiendada.