Kirjanduse lepitav otstarve

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2009

Uurimus “Kirjanduse lepitav otstarve” tegeleb väljamõeldise ja kirjandusliku kirjutamisega üldise filosoofilise funktsiooni tasandil. Kõige põhimiseks lähteküsimuseks on „Kuidas kirjandus toimib?” Täpsemalt keskendub uurimus väljamõeldise või kirjandusliku kirjutamise rollile paratamatuse ja võimalikkuse vahelises pingeväljas – ühelt poolt see, mis on, ning mis ei saa enam kunagi teisiti olla, ning teiselt  poolt luhtunud võimalikkus kui kujutelm kõigest sellest, mis oleks võinud olla. Uurimustöö näeb tegelikkuses miskit, mis saab teoks lugematute luhtunud võimalikkuste arvelt, ning näeb väljamõeldises või kirjanduslikus kirjutamises jõudu, mis lepitab pelga paratamatuse luhtunud võimalikkuste lõpmatu hulgaga. Väljamõeldis reguleerib paratamatuse ja võimalikkuse vahekorda tegelikkuses ning lepitab tegelikkuse seega tema enda luhtumusliku loomusega, võimaldades tegelikkusel seeläbi üleüldse ühtse tegelikkusena esile tulla. Niisuguse teesi kaudu heidab doktoritöö põhjalikuma pilgu Ene Mihkelsoni ja Erkki Luugi loomingusse ning uurib vaikiva kirjaniku kirjandusloolise kujundi kaudu kirjutaja seesmist võimelisust.