La traduction cinématographique en Estonie soviétique: contextes, pratiques et acteurs

Doktoritöö. Filmitõlge Eesti NSVs: kontekstid, praktikad, inimesed 

Kokkuvõte eesti  ja inglise keeles

Sari: Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis ; 30.

Käesolev doktoritöö käsitleb nõukogude Eesti audiovisuaalse tõlke keeleliste, tehniliste ja ideoloogiliste tingimuste diakroonilist analüüsi. Töö keskendub tõlkeajaloolisele rekonstrueerimisele, võrreldes esimese Eesti Vabariigi tõlkepraktikaid nõukogude Eesti filmitõlke praktikatega. Eraldi analüüsitakse aastaid 1939–1944 ning trofee- ja välisfilmide tõlkimist ja levitamist (post-)stalinistlikus NSV Liidus ja ENSVs. Uurides erinevaid filmitõlke praktikaid ja repertuaaripoliitikat nii kinodes kui ka kinoklubides, ilmneb Juri Lotmani teooriast lähtuvalt kaks vastandlikku poolust: ühelt poolt semiosfääri keskmes olevad ametlikud kinod, kus praktiseeritakse filmide tsenseerimist ja kaudtõlget vene keelest, ja teiselt poolt NSV Liidu perifeerias asuvad Eesti kinoklubid, mille filmirepertuaar oli piirangutest vaba ja kus toimus intensiivne tõlketegevus otse võõrkeeltest. Doktoritöö käsitleb Lääne filmide vene keelde dubleerimist ja remonteerimist kui teatud tüüpi adaptatsiooni, mis lähtus NSV Liidu hargmaisest olemusest, pakkudes venekeelsete dublaažide kui kollektiivse ühisloomingu näol autoriseeritud diskursust liiduvabariikidele mitmekeelsele kinopublikule. Filmikontoris Ahto Vesmese juhtimise all välisfilmidele valminud eestikeelsed subtiitrid, mis olid nõukogude filmitõlke kontekstis ainulaadne nähtus, muutsid Eesti NSV liidus subtiitertõlke tippkeskuseks. Töös kasutatakse mitmeid ad hoc lähenemisviise: postkoloniaalseid uuringuid, juhtumianalüüsid, kultuurisemiootika teooriaid ja empiirilisi uuringuid. Lõputöö heidab valgust ka filmitõlkijate mitmetahulisele identiteedile ja tõlketööle ning nende kogukonna arenemisele alates 1960ndate lõpus.