Elu aseaine

Elu aseaine», mis ilmus aastate vahetusel 1939/1940, seisab mõnevõrra eraldi autori loomingus - mitte üksnes sellepärast, et see tema ainus romaan on. Teosel võib leida sidepunkte autori varasemas novellistikas - peamiselt keskkonna, selles keskkonnas liikuvate tegelaste ning kujutuslaadi üldise sarnasuse näol. Romaanis tõmbub probleemiotsija ning -nägija tagaplaanile erapooletu jutustaja ees. Juba omaaegne kriitika heitis autorile ette kindlama ideelise aluspõhja puudumist teoses. Arvukad probleemide alged, mis raamatut huvitavamaks teevad, jäetakse arutlevalt välja arendamata, otsekui kartes eksida romaani omaaegsete žanrinõuete vastu.

Objektiivselt on «Elu aseaine» arenguromaan, lugu sellest, kuidas seltskonnasüütu ning uje noormees töötab tagajärjekalt, kuni kõrvalised ahvatlused veavad libedale ning teevad vaimu lõdvaks. Andekast noorukist kujuneb hasartmängija, laenunorija, oleskleja, elust möödaelav parasiit. Toimekas, loov elu kängub elu aseaineks. Soovi korral võib romaani lugeda didaktilise teosena, mida erapooletult nentiv autor küll pole taotlenud. Teos veenab enam olustikulise kujutusega, vähem psühholoogiliselt: langusele olulised murdekohad jäävad sügavama põhjenduseta