Kaheksa kellalööki : [jutustus]

«Kaheksa kellalööki» on ajalehe «Eesti Sõna» 1943. a. romaanivõistluse auhinnateos, mis ilmus samas lehes järjejutuna. Lugu käsitleb teravalt poliitilisi seiku gümnaasiumi lõpuklassi jõudnud õpilaste ja Lõuna-Eesti väikelinna elanike üleelamistest alates Nõukogude armee sissemarsist Eestisse 1940. aasta kevadel – päevast, mil Tallinnast ega riigist enam välja sõita ei saa, mil algab varjamatu ning varjatud heitlus kahe moraali, kahe maailmavaate, kahe mentaliteedi, kahe riigikorra vahel. Väikeriigi kodanikud on olnud demokraatlikud, seadusekuulekad, kaasinimeste suhtes lugupidavad, üles kasvanud põhimõtteliselt piibellike eetiliste hoiakutega. See kõik ei sobi suurriigile, kust tuldi saama maid, baase, võimutäiust, kaupa, hooneid, kust tulijate jaoks on kohapealne inimene üksnes tööriist või – tööriistaks sobimatuna – vaenlane, kes tuleb hävitada.

Jutustus on korrektses keeles, millist ehk täna harva leida. Olemata küll dokumentaalne, sisaldab ta toona ajakajalises pildistuses väärtuslikku üldistusmaterjali eesti rahvusliku mentaliteedi ja eesti kooli kui pedagoogilise terviku kavakindlast ruineerimisest vallutajate väevõimu poolt. Ja ühtlasi sisaldab ta mõistetavalt esitatud rahvusliku vastupanu alged, selle vastupanu jaoks olulised õppetunnid ning sellisena – vähemasti tagantjärele – põhjenduse, miks suudeti suurele raudrullile vastu panna, ellugi jääda.

Jutustuse autor Rihhard Iher (1910-1980) oli ise Tallinna Pedagoogiumi lõpetanud ja jõudis mõned aastad töötada õpetajana, pälvides oma mitmekülgsete võimetega – lisaks targalt ja rahvuslikult tasakaalustatud õppetundidele ka näiteringi, laulukoori, raamatukogu juhatajana ning pillimehena – lugupidamise ja populaarsuse. Et alanud sõjas mitte kuuluda Saksa mobilisatsiooni alla, asus ta oma kodukoha Osula lähedale Võrru tööle ajakirjanikuna ja «Kaheksa kellalööki» on valminud just selle töö kõrvalt.

Leili Iher