The structure of a consistent global pragmatism

Doktoritöö: Globaalse pragmatismi loogiliselt kooskõlaline struktuur

Pragmatism on tähendusteoreetiline vaade, mille järgi lausete tähendus ja tõesus tuleneb sellest, kuidas keelekõnelejate kogukond kasutab keelt eesmärkide saavutamiseks. Sellega vastanduvad pragmatistid representatsionistlikule arusaamale, et keel mingis mõttes esitab objektiivset reaalsust. Globaalne pragmatism on nüüdisaegne pragmatismi vool, mis lükkab representatsionistliku vaate tagasi kogu tähendusliku keelemängu ulatuses. Globaalseteks pragmatistideks võib pidada selliseid filosoofe nagu Ludwig Wittgenstein, Richard Rorty, Robert Brandom ja Huw Price. Väitekirjas põhjendan globaalse pragmatismi struktuuri, milles oleks võimalik kooskõlaliselt representatsionismist loobuda. Globaalsed pragmatistid peaksid esmalt tunnistama, et keelt kasutavad kogukonnad mängivad semantiliselt vähemalt kahte liiki keelemänge. Ühtedes mängudes näitab tõene väide justkui seda, kuidas asjad maailmas inimestest sõltumata on. Lisaks sellele on aga ka keelemängud, kus rakendub pragmatistlik tähendusteooria ja kus väite tõesus tähendab seda, et see klapib kogukonnas omaksvõetud õigustusmustriga. Niiviisi kaheks jaotunud semantika kontekstis saavad globaalsed pragmatistid kooskõlaliselt postuleerida, et metasemantika ei ole representatsionistlik ja sellele rakendub ainult pragmatistlik tähendusteooria. See tähendab, et semantilised laused ise – laused, mis sisaldavad mõnda semantilist terminit, nt „väide, et kohvitass on laual, on representatsionistlikult tõene” – saavad olla tõesed või väärad ainult pragmatistlikus mõttes, nt et see klapib omaksvõetud keelemänguga. Nii tühistavad pragmatistid representatsionismi metasemantilisel tasandil. Seeläbi kammitsevad pragmatistid meie metafüüsilisi tunge, et leidub mingi kindel viis kuidas asjad on. Need tungid tekitavad asjatuid metafüüsili probleeme ja takistavad kogukondadel muutunud eesmärkide valguses oma praktikaid ümber seadistada.