Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918-1920

Doktoritöö : Tartu Ülikool, 2009

Väitekiri käsitleb Eesti sõjaväe Vabadussõja aegset juhtkonda alates ülemjuhatajast kuni polkude ja üksikpataljonide komandoülemateni. Rõhuasetus on ohvitseride erialasel ettevalmistusel. Töös käsitletud juhtide arv (kokku 739 isikut) lubab teha üldistusi Vabadussõja aegse Eesti ohvitserkonna kohta tervikuna. 1917. aasta sügisel teenis Vene armees kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri, kellest Vabadussõjas osales ca 2/3. Enamasti oli tegu nn. sõjaaegsete ohvitseridega, kuna vanu kaadriohvitsere oli vähe. Keskmine Eesti sõjaväe juht Vabadussõjas oli 24-30 aastane jalaväe ohvitser, kes oli lipnikuks ülendatud 1915 või 1916. aastal ning oli 1917. aasta sügisel staabikapteni, leitnandi või alamleitnandi aukraadis. Tal oli keskmiselt üks kuni kolm lahingautasu, tõenäoliselt oli ta pärit talupojaseisusest ja ligemale 70% juhtidest pärinesid Liivimaa kubermangu Eesti alalt. Vabadussõjas osalenud ohvitseridega paralleelselt vaadeldakse töös eesti ohvitseride saatust 1917-1920 laiemalt, sealhulgas Vene kodusõjas. Selgus, et u 250 ohvitseri teenis Valgearmees ja ligikaudu 250 Punaarmees. Mõnikümmend ohvitseri teenis Ukraina armees või ei teeninud üldse. Suurem osa neist opteerus pärast Vabadussõja lõppu Eestisse. Eesti sõjaväe juhtidele on töös käsitletud ka vastaspoole ehk Punaarmee juhte. Võrreldes Eesti sõjaväega olid Punaarmee kõrgemad staabid komplekteeritud paremini, kuid madalama taktikalise tasandi juhtide ettevalmistus oli nõrgem kui Eesti sõjaväe sama tasandi juhtidel.