Iroonia Heiti Talviku ja Betti Alveri luules

Doktoritöö : Tartu Ülikool, 2009

Kokkuvõte inglise keeles

Doktoritöö käsitleb irooniat kahe arbuja loomingus, vaatluse all on kogu Heiti Talviku luule ning Betti Alveri 1930.–1940. aastate luuletused ja poeemid. Töö sissejuhatus annab ülevaate iroonia uurimisega seotud üldprobleemidest (iroonia mõiste ajalugu, piiritlemine, liigendamine), eristades rangelt kaht iroonia põhiliiki: verbaalset ja olukorrairooniat. Vastavalt sellele eristusele käsitleb töö esimene osa "Iroonia kui võte" verbaalset irooniat, töö teine osa "Iroonia kui mõte" aga olukorrairooniatunnetust Talviku ja Alveri tekstides. Esimese osa eesmärk on leida vaatlusalusest korpusest iroonilisena tunnetatavad tekstikohad, et need seejärel liigitada ning avada nende semantilis-pragmaatilised toimemehhanismid. Analüüsi tulemusel võis eristada näiteks sellised rühmi nagu klassikalisele iroonia definitsioonile vastav iroonia, iroonilised võrdlused, iroonilised metafoorid, irooniline paradigmaatiline võrdsustamine, irooniline metonüümia, iroonilised kõneteod, mainiv iroonia, iroonilised rollimängud jt. Esimese osa võtab kokku sokraatilise iroonia käsitlus, mille valgel saab teha üldistusi verbaalse iroonia kasutuse kohta Talviku ja Alveri luules. Teine osa algab romantilise iroonia kontseptsiooni tutvustusega, keskendudes ennekõike Friedrich Schlegeli irooniateemaliste seisukohavõttude avamisele. Kuna romantilise iroonia vundamendiks on peetud olukorrairoonia tunnetust, on järgnevalt käsitletud seda aspekti Talviku ja Alveri luules. Romantiline iroonia on seotud (auto)metafiktiivsusega, alaosa "Luule luulest" tegelebki kirjanduse eneseteadlikkuse küsimustega nii, nagu need avalduvad vaatlusalustes tekstides. Töö lõpetab arutlus selle üle, kuivõrd suudavad Talvik ja Alver oma luules vastu astuda maailmas tunnetatud irooniale ning kuivõrd see vastuhakk ja eksistentsiaalse paine ületamine toimub iroonia kaudu. Töö soovib eesti keeles ja kultuuris selgitada ja valgustada iroonia mõistega seonduvat problemaatikat, analüüsida hulka Talvikule ja Alverile omaseid keelekasutusvõtteid ja pakkuda seeläbi kinnitust või täiendust olemasolevatele irooniateooriatele ning kaardistada iroonia mõistest lähtuvalt Talviku ja Alveri luuleminade maailmatunnetust.