Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes

Väitekirjas on vaatluse all ajakirjanduslik faktiloome eri ajastute ajakirjanduslikes tekstides. See mõiste hõlmab ühelt poolt tegelikkuse esitamist. Kuid teisalt ka nende tekstide seotust avalikkusega, mida need kõnetavad, samuti ka mitmesuguseid institutsionaalse kontrolli mehhanisme. Analüüs lähtub hüpoteesist, et ajakirjanduslikku faktiloomet iseloomustavad universaalsed, mistahes ühiskondlikes oludes püsivad sotsiopragmaatilised dimensioonid ehk modaalsused. Väitekirja empiiriline osa hõlmab kolme erinevat ühiskonda: autoritaarset, totalitaarset ning demokraatlikku. Võrdluses saab selgitada faktiloome ajaloolisi ja universaalseid jooni. Töös võrreldakse lähemalt Eesti ajakirjanduse faktiloomet Soomega. Detailsemalt on vaatluse all Eesti ajakirjanduse tekstid ning Soome ringhäälingu eestikeelsed saated perioodist 1939–1940. Samuti uuritakse lähemalt Eesti Televisiooni esimesi eetritekste (sealhulgas soomekeelseid eetritekste) perioodist 1955–1958 ning ka nüüdisaegseid Euroopa Liitu käsitlevaid erikeelseid ajakirjandustekste. Sõjaeelsete ajakirjandustekstide analüüs näitab, kuidas Eesti 1939. aastal sattus maailmasõja puhkedes infosõtta ja ajakirjandus minetas võime adekvaatselt kajastada tegelikkust. Teisalt selgub, et Nõukogude Eestis sai televisioonist oluline avaliku kommunikatsiooni kanal, mida keskvõim täiel määral kontrollida ei suutnud. Kokkuvõtteks võib nentida, et ajakirjanduslik faktiloome teostub alati avatud süsteemis. Avatuse tagavad selle süsteemi eri elemendid. võim, avalikkus ja ajakirjandus. Eri ühiskondades varieeruvad üksnes ajakirjanduse institutsionaalsed kontrollimehhanismid, mitte aga tegelikkuse reflektsioon ja tõlgendamine.