Etiopathogenetic and clinical aspects of peritonsillar abscess

Peritonsillaarne abstsess (PTA) on mäda kogunemine kurgumandli ja ülemise neeluahendaja lihase vahele. PTA puhul on tegu kõige sagedasema erakorralist hospitaliseerimist vajava haigusega kõrva-nina-kurguhaiguste valdkonnas. Haiguse ravi seisneb abstsessi kirurgilises avamises ja adekvaatses antibakteriaalses ravis. Traditsiooniliselt on PTA-d peetud ägeda tonsilliidi tüsistuseks, kuid arvatakse, et PTA võib alguse saada ka väikeste mandli ümber olevate süljenäärmete põletikust, mida kutsutakse Weber’i süljenäärmeteks. Antud doktoritöö peamine eesmärk oli hinnata PTA etiopatogeneetilisi faktoreid, haiguse kliinilist pilti ja võimalikke uusi viise haiguse ennetamiseks ja raviks. Kokku uuriti 114 patsienti kahes erinevas etapis. PTA tekke oluliseks riskifaktoriks osutus kurgumandlite ja kurgumandlite ümbruse koe armistumine korduvate põletike tõttu. Suitsetamine ja antibakteriaalse ravi puudumine enne hospitaliseerimist olid seotud PTA ägedama kliinilise pildiga. Kuigi pooltel PTA patsientidel olid hospitaliseerimisel täidetud sepsise kliinilised kriteeriumid, ei olnud nende patsientide haiguse kulg kokkuvõttes pikem ega raskem. Leidsime, et mandlilooži biopsia on parim koht mikrobioloogilise analüüsi võtmiseks, kui kasutada mikrobioloogilisi külve. Molekulaarsete metoodikate korral sobivad mäda ja biopsia mikrobioloogiliseks analüüsiks võrdselt hästi. Sagedasemad PTA tekitajad on Streptococcus pyogenes, fusobakterid ja Streptococcus anginosus-e grupi esindajad. Empiiriliseks PTA raviks sobib penitsilliin. PTA-d seostakse kõige rohkem Streptococcus pyogenes’ega, mis on ka ühtlasi sagedasim ägeda tonsilliidi tekitaja. Näitasime, et polüoolid nagu ksülitool ja erütritool omavad inhibeerivat efekti enamike Streptococcus pyogenes-e tüvede osas, mis loob võimaluse nende kasutamiseks kurgupõletike ja PTA ennetamisel.