Evolutionary ecology of insect growth: from geographic patterns to biochemical trade-offs

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2018, kokkuvõte eesti keeles

Senimaani pole selge, miks on iga putukaliik just sellise kehasuurusega, nagu me teda näeme looduses. Suurem kehasuurus on kasulik, kuna suurematel emastel on enam järglaseid. Samas peab suurest kehast olema ka mingit kahju, muidu toimuks evolutsioonis kehasuuruse pidev suurenemine. Erinevate geograafiliste populatsioonide võrdlemisest võib olla abi mõistmaks, kuidas looduslik valik kehasuurust mõjutab. Kui kuskil on isendid samast liigist suuremad, võime seostada seda erinevust keskkonnaga. Võime ka uurida, mil moel putukad suuremaks kasvavad ja seeläbi jõuda jälile, miks nad seda teevad, aga mujal jällegi ei tee. TÜ entomoloogid kasvatasid Lõuna- ja Põhja-Euroopast (41°N-65°N) pärit kuue ööliblikaliigi röövikuid laboris termokambrites. Katsete eesmärgiks oli võrdlevalt hinnata eri laiuskraadidelt pärit sama liiki putukate geneetilist varieeruvust elukäigutunnustes ja immuunsuses. Üllatuslikult leiti, et Lõuna-ja Põhja-Euroopast pärit isendid kasvad ühtemoodi, vaatamata suuremale kehasuurusele lõunas. Lõunapoolsed liblikad saavutasid suurema kehasuuruse pikema arenguajaga. Samas mida kauem arenetakse, seda pikemat aega ollakse eksponeeritud (lindudepoolsele) kisklussurvele, mistõttu väheneb võimalus jõuda nukkumiseni. See võiks olla üks suurema kehasuuruse kulusid. Putukate kehasurus ja arengukestus sõltub ka temperatuurist. Töös leiti, et temperatuur mõjutab liigikaaslaseid samamoodi: geneetilist varieeruvust temperatuuride mõjudega hakkama saamiseks on vähe. Putukad ei pruugi seetõttu kiiresti kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Samas leiti populatsioonidevahelisi erinevusi immuunsuses: põhjapool näib immuunvõime olevat tugevam. Seda ehk seetõttu, et seal on olnud suurem vajadus võidelda bakteriaalsete nakkustega