The hissing behaviour of great tit (Parus major) females

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2022, kokkuvõte eesti keeles

Kisklus on üks peamisi tegureid looduses, mis mõjutab otseselt loomade ellujäämist ja sigimist. Kisklusvastane käitumine eri liiki loomadel ja isegi sama liigi isenditel on väga mitmekesine. Liigisiseste käitumuslike erinevuste üheks põhjuseks võib pidada erinevusi iseloomus. Paljudel lindudel, sealhulgas rasvatihasel, on välja arenenud iseloomulik hoiatushäälitsus ootamatu ohu korral – nad sisisevad –, kuid mitte kõik isendid. Uurisin emaste rasvatihaste sisisemist, kasutades selle esilekutsumiseks suur-kirjurähni topist, kuna tegemist on liigiga, kes sageli õõnelindude pesi rüüstab. Võrdlesin sigimisnäitajaid, rüüstatud pesade hulka, pesapaiga eelistust ja genotüübierinevusi neljal aastal. Tulemustest selgus, et emaste rasvatihaste vastus kiskja ootamatule ilmumisele varieerub asurkonnas, kuid isendi käitumine on ajas üsna püsiv. Munemise alustamise aeg või kurna suurus ei ennustanud emaste sisisemist või vaikimist, kuid lindudel, kes ei sisisenud, lennuvõimestus rohkem poegi. Seejuures ei erinenud munade koorumise edukus sisisejatel ja mittesisisejatel. Sisisejad eelistasid pesitseda liigikaaslastest kaugemal ning pigem okas- kui lehtmetsas. Pesa rüüstamise tõenäosus ei seostunud sisisemisega. Kokkuvõtlikult, sisisemine või selle puudumine sõltub ilmselt emase iseloomust ja on võimalik iseloomutunnus. Emased rasvatihased käituvad vastavalt oma iseloomule erinevalt nii suheldes liigikaaslastega kui ka kiskjatega ning iseloomust tulenevalt võib erineda ka nende vanemlik võimekus. Kuna loodusliku valiku tulemusel on erinevad käitumistüübid populatsioonis olemas, võib arvata, et nende püsimajäämise edukus peitub näiteks erinevustes ellujäämises või sigimisedukuses.