А. А. Шаховской - идеолог русского национального театра

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2020, kokkuvõte eesti ja inglise keeles

Vürst Aleksandr Aleksandrovitš Šahhovskoi (1777-1846) oli 19. sajandi esimese veerandi vene teatri üks olulisemaid tegelasi. Peaaegu 30 aasta jooksul oli ta repertuaaripoliitika juht, lavastaja ja näitejuht ning paljude näitlejate juhendaja. Uurimistöö ülesandeks oli vaadelda Šahhovskoi loomingut tema vene rahvusteatri kujunemise kontseptsiooni aspektist. Väitekirjas ristuvad mitu uurimissuunda: uuritakse imperaatorlikku ja rahvuslikku ideoloogiat, rahvuslikke müüte, rahvuslikku ülesehitustööd Venemaal 19. sajandi esimesel veerandil; uuritakse vene „arhaismi“, 18. sajandi lõpu – 19. sajandi esimese veerandi vene teatrilugu ning teatrikriitikat; uuritakse A. Šahhovskoi loomingut ajastu ühiskondlik-kirjandusliku elu taustal. Väitekirjas kasutatakse ajaloolis-kirjanduslikku ja komparatiivset meetodit, ideoloogilise diskursuse ja teksti retoorilist analüüsi. Väitekirjas on üksikasjalikult rekonstrueeritud ja analüüsitud Šahhovskoi programmi. Selle peamised põhimõtted on: 1) luua vene repertuaar näidenditega, mille süžeed pärinevad vene elust ja ajaloost ning karakterite kujutamine on otseselt seotud vene rahva kultuuriliste ja moraalsete eripäradega. Selleks kasutati laialdaselt suulise ja muusikalise (pseudo)folkloori elemente, töötati välja kõnekeel kui rahvusliku iseloomu kehastus; 2) erinevate teatrižanride, aga ka romantismiajastu kirjandusteoste (Puškini poeemid, Žukovski ballaadid, W. Scotti romaanid jpt.) dramaturgiliste töötluste kaasamine aktuaalsesse kirjandusprotsessi; 3) koostöö noorte autoritega, mis pidi rikastama repertuaari uute „õigesuunaliste“ näidenditega; 4) lääne omast erineva vene „rahvusliku“ näitlejameisterlikkuse koolkonna loomine; 5) euroopaliku teatri jäljendamise probleemi lahendamine võrdlusmudelite otsimise ja nende rahvusliku sisuga täitmise abil ning „parima lapsendamisega isamaale“, kusjuures see toimus orienteerudes lääneeuroopa teatrimõtte saavutustele, eriti just A.W. Schlegeli ideedele; 6) Vanakreeka teatri vene teatrile eeskujuks kuulutamine; 7) katse luua „ideaalset“ vene teatri ajalugu, mis ei jääks alla lääneeuroopa omale. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Šahhovskoi programm ei olnud originaalne ning süsteemina oli ta liiga sirgjooneline ja didaktiline. Tema dramaturgia vananes kiiresti, talle järgnesid ajas tugevad ning omanäolised autorid. Nad võtsid üle Šahhovskoi põhiidee – rahvusteatri loomine, kuid täitsid selle teistsuguse sisuga. Šahhovskoi loomingu kõige tugevam külg oli elava kõnekeele loomine näitetekstis ja seda arendasid hiljem edasi Gribojedov, Gogol, A. Ostrovski jt