From economic independence to political sovereignty: inventing "self-management" in the Estonian SSR

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2021

Kokkuvõte eesti keeles

Doktoritöö pakub välja uue analüütilise mõiste, mille abil mõtestada ENSV-s aastatel 1987-1988 toimunud muutusi poliitilises keeles. Selleks on „mõisteline innovatsioon“, millega tähistatakse kaheosalist tegevust - peale termini varasema tähenduse (mõiste) radikaalsele muutmisele loob see lisaks intellektuaalse platvormi mõiste edasiseks laienduseks ning teiste (poliitiliselt kasutatavate) mõistete esiletõusuks. Selle näiteks on terminiga „isemajandamine“ toimunu, mille senist mõistet (ettevõtte majandusiseseisvus) laiendati 1987. aastal esiteks ruumiliselt (majandusüksuselt territoriaalüksusele) ja valdkonniti (ettevõtte iseseisvusest kõikide sotsiaalsfääride iseseisvuseni vabariigis) ning teiseks, see muutus aastal 1988 kogu vabariigi teadlaskonda mobiliseerivaks platvormiks (nn. IME projekt). Rahvusvahelist poliitikat kõige enam mõjutavaks tagajärjeks oli aga see, et „isemajandamise“ mõiste innovatsioon pani ettekavatsematult idanema järgmise, kõikidele liiduvabariikidele väga olulise poliitilise mõiste, milleks oli „suveräänsus“. Doktoritöö eesmärgiks on uuesti mõtestada Eesti taasiseseisvumise konteksti, asetades fookuse esiteks varasemasse perioodi ning teiseks revolutsiooni keelelisele aspektile. Lisaks „isemajandamise“ mõistelisele innovatsioonile, eristab ja kirjeldab töö mitmeid teisi mõistelisi protsesse, muuhulgas mõistete kandumist teadusest poliitikasse. Doktoritöö fookus on siin ENSV teadlaskonnal. Intellektuaalide ja teadlaste roll 1987.-88. a sündmustes on küll üldiselt tunnustatud, ent samas ei ole vaadeldud teadlaste poolset poliitilise keele „hõivamist“ läbi pikema perioodi rekonstruktsiooni. Nimelt näitab töö, kuidas perestroika-aegne reformipoliitiline keel oli tugevalt mõjutatud 1960.-1970. aastatel ülemaailmses teaduskogukonnas esile kerkinud uute distsipliinide (nagu süsteemiteooria, juhtimisteadus, globaaluuringud) ekspertkeeltest. Mainitud valdkondade mõistestik ja argumendid said intellektuaalseks raamistikuks ENSV sotsiaal- ja loodusteadlastele, mida oli võimalik kasutada poliitikasse sisenemisel perestroika tulekul 1985. aastal. Töö vaatleb seega Eesti perestroika kujunemise intellektuaalset genealoogiat, küsides, millised mõisted ja „keeled“, millistest teadusvaldkondadest olid teadlastele vahenditeks poliitiliste muutuste ellu kutsumisel ja laiendamisel