Being a woman and being Tatar: intersectional perspectives on identity and tradition in the post-soviet context

Selles Siberi ja Eesti tatarlaste kogukonnas kogutud materjalidel põhinevas töös uuritakse, kuidas intersektsionaalse identiteediga inimesed, nagu tatari ja moslemi naised, postsovetlikus ühiskonnas oma identiteedist ja traditsioonidest räägivad. Töös käsitletakse soolist ja etnilist identiteeti lokaalsest, mitte universaalsest vaatenurgast, sest lähtepunktiks on naiste subjektiivne kogemus. Traditsioonidest rääkides on naiste jututeemade seas olulisel kohal kehaline kogemus. Näiteks tagasihoidlikkusega seostub ka enese katmine, neitsilikkus, inimrööv ja islami abielu (nikah). Seksuaalsuse kõrval on peateemad seotud peresuhetega, näiteks majapidamistööde jaotus, hierarhiad, suhted ämmaga ja mälestused vanaemast. Naiste hääled seovad traditsiooni keele ning etniliste ja religioossete tavadega, moodustades erisuguseid mustreid muutlikest ja mitmenäolistest naisidentiteetidest. „Puhta“ traditsiooni mõistet seostavad naised nõukogude-eelse ajaga. Oma vaadete õigustamiseks viitavad nad paljudele eri ajaperioodidest pärinevatele allikatele nagu perepildid, perede jutustused, mälestused ja teaduslikud uurimused. Sellega seatakse küsimuse alla erinevad arusaamad tatari kogukonna traditsioonide olemusest.

Doktoritöö. Olla naine ja tatarlane: identiteedi ja traditsiooni intersektsionaalne perspektiiv postsovetlikus kontekstis 

Kokkuvõte eesti keeles 

Juhendaja: Kristo Kuutma

Sari: Dissertationes ethnologiae Universitatis Tartuensis ; 14.