Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2021

Kokkuvõte inglise keeles

Keelud ja piirangud on kaasaja inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse käsitletakse antud töös transgressiooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üleastumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel ning ilusa ja inetu suhtetel. Töö teises osas analüüsitakse transgressiivsuse poeetikat eesti nüüdiskirjanduses. Probleemiasetus lähtub taasiseseisvusaja eesti kirjanduses asetleidnud muutustest, mille ühe tunnusena nähti varemalt eesti kirjandust määratlenud seksuaalse, poliitilise ja religioosse tabu kadumist. Nõnda domineerivad alates 1990. aastatest mitmete autorite (Kaur Kender, Peeter Sauter, Kivisildnik jt) loomingus sotsiaalse tegelikuse kujutamisel teemad nagu pornograafia, sõltuvuskäitumine, vägivald ja usurüvetus, poliitiliselt provokatiivne käitumine, hullumeelsus, enesetapp jne. Need on kultuuris mahavaikitud või keeldudega reguleeritud nähtused, mistõttu nende kasutamine kunstiteose ainesena tõstatab üldisemaid küsimusi kunsti moraalsusest ja esteetika piiride ületamisest. Töös analüüsitakse transgressiivse nüüdiskirjanduse kirjanduse väljendusvahendeid ja keeleprobleemi, aga samuti keelust üleastumise sotsiaalseid tähendusi ja kujundiloome eripära. Neid eesmärke arvestades on väitekiri omalaadne pikaks veninud kaitsekõne reeglite rikkumist kujutavale kirjandusele ja kunstile, mida vaatamata vastuolulistele reaktsioonidele võiks kontekstiteadlikumalt mõtestada ja heatahtlikumalt lugeda.