Aja kujutamine hispaaniakeelses narratiivis. Loomaailma konstrueerimine keele ajavormide kaudu

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2012

Kokkuvõte hispaania keeles

Ajalisus on üks narratiivi defineerivaid omadusi. Väitekiri käsitleb narratiivi aega keelelis-stilistilisest perspektiivist. Uuritakse sündmuste ajastruktuuri keelelist esitust hispaaniakeelses kirjanduslikus narratiivis verbi ajavormide abil. Ajavormide funktsioneerimist diskursuses on varem palju uuritud sellest perspektiivist, kuidas teksti interpreteerija tuvastab nende tähenduse põhjal sündmuste ajalise järjestuse. Siinse uurimuse eesmärk on vaadelda, kuidas hispaania keele ajavormid võimaldavad teatud ajalise konfiguratsiooniga sündmusi teksti tasandil erineval viisil esitada. Grammatilisi ajavorme käsitletakse niisiis kui vahendeid, mis pakuvad erinevaid valikuvõimalusi loomaailma ajastruktuuri kujutamiseks. Nende võimaluste kaudu saab kirjandusteose autor mõjutada lugeja kogemust. Võib öelda, et kogemuslikkuse vahendamine on narratiivis kesksel kohal tähenduse loomisel. Uurimuse teoreetiline raamistik põhineb deiktilise siirde teoorial, mis kirjeldab fiktsionaalse narratiivi loomist ja interpreteerimist kui kognitiivseid protsesse. Deiktilise siirde teooria lähtepunktiks on tees, et fiktsionaalse narratiivi deiktiline väli on struktureeritud teistel alustel kui vestluse puhul. Lugejal tekib illusioon, et ta kandub tekstis kujutatud maailma sisse, ning ta interpreteerib narratiivi, nagu kogeks ta kujutatud sündmusi sellest perspektiivist. Vastavalt deiktilise siirde teooriale tähendab see, et lugejad kannavad oma deiktilise keskme reaalse maailma situatsioonist üle teatud asukohta loomaailma sees. Teooria väidab, et fiktsionaalset narratiivi ei mõisteta autori-lugeja kommunikatsiooni mudeli raames. Lugejad võtavad fiktsionaalset keelt kui isetekkivat, mitte kui jutustajalt tulenevat. Deiktilise siirde teooria autorid on seisukohal, et kanoonilist fiktsionaalset narratiivi ei interpreteerita mitte jutustamise, vaid nägemise kognitiivse mudeli põhjal. Loomaailma sees asuvast punktist lähtuvalt on lugeja sündmustele tunnistajaks, nähes neid justkui toimuvat enda ümber. Selles raamistuses uuritakse väitekirjas, kuidas hispaania keele ajavorme kasutatakse kirjanduslikes narratiivsetes tekstides, et kujundada lugeja kogemust loo sündmustest. Ühe olulisema üldise tulemusena toob uurimus välja narratiivi ajalise konstrueerimise seose selle struktureerimisega vastavalt kas jutustamise või nägemise mudelile. Samuti analüüsitakse konkreetseid stilistilisi efekte, mis on saavutatavad erinevate ajavormide abil, ja ajavormide funktsioone teksti struktureerimisel. Lisaks hispaaniakeelsetele kirjandusteostele uuritakse narratiivi aja kujutamist hispaaniakeelse originaali ja eestikeelse tõlke võrdluses.