Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus

Doktoritöö: Tartu Ülikool, 2011

Tekst eesti ja inglise keeles, kokkuvõte inglise keeles.

Käesolev doktoritöö uurib moderniseerumisprotsessi eri tahkude representatsioone J. Randvere (Johannes Aaviku) „Ruthis” (1909), F. Tuglase „Felix Ormussonis” (1915) ning A. H. Tamm¬saare ilukirjanduslikes tekstides ja artiklites. Kõnesole¬vaid representatsioone vahendavad mo¬dern¬suse diskursused ehk sellised kõne¬lemis-, mõtlemis- ja tajumisviisid, mille kogemis- ja huvi¬¬valdkonnaks on mo¬dernsus. Siinne töö, mis koosneb seitsmest avaldatud artiklist ja ulatuslikust sissejuhatusest, keskendub peamiselt dekadentsi diskursiivse struktuuri analüüsile. Kuna nüüdisaja kultuuriuuringud toetuvad eeldusele, et kõik modernsuse diskursused on soolisustatud, keskendub osa doktoritööst dekadentsi diskursiivse struktuuri soolisustatuse esile toomisele ning analüüsib selles seoses dekadentsi ja antifeminismi diskursuse omavahelisi suhteid. Uurimuse teoreetiline raamistik kasvab välja poststrukturalismi ja kultuuri diskursiivse analüüsi meetoditest. Dekadentsi on käesolevas töös analüüsitud dialoogis soome, angloameerika ja saksa nüüdisaegsete dekadentsiuurijatega, kes kohandavad Foucault’ diskursuseanalüüsi meetodit 19. ja 20. sa¬jandi vahetuse ilukirjanduslikes jm tüüpi kultuurilistes tekstides esineva dekadentsi diskursiivse struktuuri esile toomiseks (vt Dijkstra 1986; Spackman 1989; Lyytikäinen 1998; 2003; Molarius 2003; Constable jt 1999; Kafitz 2004; Potolsky 2005, Morley 2005). Esimene ja kõige hilisem dissertatsiooni kaasatud artikkel (I) keskendub dekadentsi diskursiivse struktuuri avamisele peamiselt Tammsaare kahes ilukirjanduslikus tekstis. Järgnevad kaks artiklit (II, III) on seotud antifeminismi ja dekadentsi diskursuse vahendaja Otto Weiningeri tekstiga Geschlecht und Charakter (1903), mida loeti laialdaselt mitmel pool 20. saj alguse Euroopas ja Eestis. Weiningeri tekst joonistab teravalt välja nii dekadentsiga assotsieeruva hierarhilise sooerinevuste struktuuri kui selle diskursuse teised soolisustatud elemendid. Mainitud kaks artiklit avavad selle weiningerliku diskursiivse struktuuriga seostuvaid lausungeid Tammsaare tekstides ja J. Randvere „Ruthis”. Järgnevad kolm artiklit (IV, V, VI) analüüsivad võrdlevalt ja eri vaatenurkadest Tuglase „Felix Ormussoni”, J. Randvere „Ruthi” ja Tammsaare tekste, seostades need tekstid dekadentsi seisukohalt oluliste intertekstidega (Gautier, Baudelaire, Bourget, Nietzsche, Simmel) ja analüüsides sellist närvilise tundlikkuse struktuuri, mida prantsuse dekadentide-sümbolistide hulgas on nimetatud ennui (ingl k spleen). Viimane artikkel (VII) seostub Hippolyte Taine’i kolmikmõju teooria retseptsiooniga dekadentsi diskursiivse struktuuri kaudu Aino Kallase essee¬kogumikus „Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned” (1918/1921).