Reawakening spirits in post-socialist Mongolia: vernacular theories and practices

Postsotsialistliku Mongoolia taasärkavad vaimolendid: rahvapärased teooriad ja praktikad.

Kokkuvõte eesti keeles

Mongoolia, „Igavese sinitaeva ja kuldse maa riik“, on Sise-Aasias eriline piirkond. Nii nimetatakse ka rahvusriiki, mis ametlikult esindab mongolitele iseloomulikku kultuuri – nende järeltulijaid, keda keskajal tunti võitmatute rändvallutajatena ja Tšingis-khaani rajatud suure Mongoolia impeeriumi valdajatena. Mongoolia impeeriumi peetakse suurimaks ühtseks riigiks Aasia ja Euroopa aladel. Mongoolia kultuur on olnud seotud paljude teiste, nende hulgas iidsete iraani, uiguuri, turgi, tiibeti ja Kesk-Aasia kultuuridega. Mongoolia ei ole paaril viimasel sajandil olnud maailmas riigina eriti nähtav ning enamik (vähemalt teadusekaugemaid lääne) inimesi on hakanud seda alles hiljuti taasavastama ja nüüd huvitutakse hoopis muust: seekord kui maast, mida iseloomustavad varjatud vabadusepüüded, metsik loodus, elavad traditsioonid ja kirglik vaimsus. Tõepoolest, tänapäeval esindab Mongoolia omapärast kultuuri, mis ühendab endas väga erinevaid väljendusvahendeid ja seisab silmitsi tänapäevaste probleemidega. See on kultuur, mis on surutud Venemaa ja Hiina vahele ning sunnitud toime tulema keerulises geopoliitiliste huvide võrgustikus, säilitades positsiooni ida- ja läänemaailma vahel, kohanedes üleilmastumise ja kiire linnastumisega, püüdes seejuures siiski säilitada oma traditsioonilisi väärtusi ja elustiili ning jäädes truuks oma rändkarjuste pärandile. Mongoolia pikk ajalugu kätkeb paljusid suuri ja dramaatilisi sündmusi, mis on Mongoolia kultuuri mõjutanud tasapisi, aga teinekord ka väga jõuliselt. Neist ajaloolistest protsessidest kõige märgatavam ja julmem oli sotsialism, mis kestis üle seitsmekümne aasta (1924–1991). Nii on tänapäevane Mongoolia näide sellest, kuidas selle keerulise ajaloolise katsumusega toime tulla, kuidas seda on kontseptualiseeritud ja ületatud, ja millel on nii üldisem tähtsus „nõukogulike ühiskondade“ mõistmiseks paljude sarnase minevikuga riikide seas. Rahvusluse esilekerkimises ja postsotsialistlikus Mongoolias on olnud suur roll üleloomulikul ja religioossusel – need olid ateistliku režiimi vaenlased ja ohvrid, mis olid olnud aastakümneid alla surutud ja mõistetud elama varjatud, hillitsetud elu. 1990. aastate alguses naasis üleloomulik element uuesti Mongoolia kultuuri, näidates selgelt oma suurt elujõudu ja makstes kätte hävinud ateistlikule ideoloogiale. Traditsioonilised üleloomulikud kujutluspildid ja motiivid hõlmasid erinevaid valdkondi ja kontekste, muutudes nii oluliseks osaks ühiskonnast: need olid Tšingis-khaani vaim, „rahva kaitsja ja isa“, riiklikult pühaks kuulutatud mägede jumalused, kohalikud loodusvaimud, erinevad deemonid, vaimud ja rahutud hinged jne. Neist said rahvusliku ärkamisaja ja uue riigi ideoloogilised sümbolid, milles väljendusid nii kollektiivne mälu ja sotsiaalsed suhted kui ka argielu mured, postsotsialistliku riigi lootused ja tänapäevased hirmud, pälvides üha suurema hulga rituaaliekspertide tähelepanu.